Uus meedia – süntees ja kvantiteet
Kolmanda nädala postitus
Uus meedia on minu jaoks eelkõige info erinevatest
vaatepunktidest/allikatest.
Näiteks juhtub midagi märkamisväärset: keegi
asjaosaline kirjutab sellest oma blogis, keegi filmib ja paneb üles sotsiaalmeediasse,
keegi teeb säutsu ja keegi teeb foto ning paneb selle kuskile üles.
Igaüks neist inimestest märkab mingit aspekti sündmusest, mis just talle tundub
oluline ning mida võib-olla teised ei märkagi.
Mõeldes sellele, kuidas toimis/toimib
traditsiooniline meedia: ajakirjanik/uudiste toimetus käib kohal ja koostab uudise, mida edastatakse
televisioonis, raadios ja ajalehes. Uudis igal pool sama nägu,
kohati ka üks-ühele sama sisuga. Soovin ilma teada: käivitan õigel ajal raadio
või teleri või avan ajalehe tagakülje ja seal on soovitud info olemas, ilma suuremate variatsioonideta.
Mida teen praegu ilmaennustuse uurimiseks:
avan Poola ilmateenistuse lehe, avan Eesti ilmateenistuse lehe ja veel paar
ilmakaarti ning proovin saadud infost mingi mõistliku sünteesi kokku panna.
Mõnes mõttes on see päris informatiivne – näiteks kui poolakad toovad välja
mingi nüansi, mida kohalikul ilmakaardil ei märkaks. Näiteks matka
planeerides tean niimoodi arvestada erinevate võimalike stsenaariumidega. Need on küll kõik
ametlikud ilmakanalid, kuid see on hea apoliitiline näide, mis sobib
iseloomustamaks infoajastu võimalusi erinevate nüansside otsimiseks. Kui on
esitatud vaid ühe allika vaatepunkt, siis ise teisi juurde genereerida pole
kerge, kuna igapäevaselt ma ilmaennustuse ja ilmakaartide uurimisega ei tegele.
Selles mõttes on uus meedia väga positiivne,
et annab võimaluse saada infot erinevatest vaatepunktidest ja see info võib
olla väga mitmekesine. Isegi kui traditsioonilisele meediale lisada juurde vaid
netikommentaarid, paistab uudise mitmepalgelisus rohkem välja.
Tundub, et traditsiooniline meedia on ajas veidi oma lähenemist muutnud, hoides info ja
uudiste formaate läbi aja sarnasena, kuid omal moel on nad püüdnud
vallutada ka uue meedia pärusmaad. Näiteks rahvusringhääling ja ajaleht
„Postimees“ omavad küll kohalolu nii Twitteris, Youtubes kui ka Facebookis, kuid uudise formaat on pigem lingid nende originaalartiklitele või siis väljavõtted
algsest uudisest. Püüdes mahu osas uudiste „turuga“ sammu pidada, on minu
meelest langenud uudiste kvaliteet -
mitmel pool jäävad silma kirja- ja faktivead ning uudise sisu mõttekuse
osas tekib küsimusi.
Lisan näidiseks viite 16.02.22 Delfi uudisest
(1), mis vabalt kättesaadava osa järgi otsustades minu meelest uudisekünnist ei
ületa. Huvitaval kombel peetakse uudist isegi nii oluliseks, et see on
maksumüüri taha pandud.
Uudiste kvaliteedi võtab hästi kokku lõik
Maris Lauri bakalaureusetööst (2), kus tsiteeritakse California Ülikooli õppejõu John
Zalleri sõnu, mille järgi on kvaliteetse meedia esmaseks ülesandeks inimesi laias maalimas
toimuvast informeerida (mitte meelt lahutada), samuti tähtsustab ta uudise sisu
– kvaliteetne uudis räägib üldisest poliitilise või sotsiaalse tähtsusega
teemast.
Kvantiteedi teema lõpetuseks ka üks lugemissoovitus: ERR, Postimehe ja Delfi baasil tehtud analüüsi pressiteadete kopeerimise osas. Artiklit ringi kirjutama ei hakka, lisan viite (3). Artiklist selgub, kuidas pressiteated on uudiste masinavärki inkorporeeritud ning paljastatakse uudiste loomise pahupoolt. Lisan ka otseviite Priit Pärnapuu bakalaureusetööle (4).
2. 2. https://dspace.ut.ee/handle/10062/15643
3. 3. https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/pressiteadete-kopeerimine-kui-ajakirjanduse-rapane-saladus/
Kommentaarid
Postita kommentaar