ITSPEA ajaveeb

  Tiigrihüppe pojad (1)   Lugedes „infoühiskonna visiooni“ aastaks 2020 tuli kohe meelde nn tiigrihüpe ja sellega seonduv. Visiooni esimene lõik  vabast ja avatud (info)ühiskonnast, kus väljendus- ja netivabadus ei ole piiratud, meenutab pealkirjas oleva video esimese kutsika sündi, kes esimesed minutid hingata ei suutnud.  Meenutan alustuseks vihakõne seadust, mida Euroopa komisjon liikmesriikidelt nõuab. (2) Hetkel ei ole vihakõne seadust Eestis veel Euroopa komisjoni poolt nõutavas vormis vastu võetud, kuid see on olnud teravalt käsil. Seaduse vastuvõtmise korral lähevad teatud tüüpi sõnavõtud otseselt kriminaalkoodeksi alla ja vihakõnes süüdi mõistmise korral võib asi jõuda isegi vanglakaristuseni. Priit Pullerits märgib oma artiklis, et meedia (kelle leib sõnavabadus justkui oleks) on sel teemal vait ja ei võta vihakõne seaduse vastu sõna. (3) Tundub, justkui tuleks ajakirjanduse leib viimasel ajal kusagilt mujalt… Hiljuti jäi mulle silma jäänud koolitus, mis õpetab inim

  Kolmanda nädala postitus Uus meedia on minu jaoks eelkõige info erinevatest vaatepunktidest/allikatest. Näiteks juhtub midagi märkamisväärset: keegi asjaosaline kirjutab sellest oma blogis, keegi filmib ja paneb üles sotsiaalmeediasse, keegi teeb säutsu ja keegi teeb foto ning paneb selle kuskile üles. Igaüks neist inimestest märkab mingit aspekti sündmusest, mis just talle tundub oluline ning mida võib-olla teised ei märkagi. Mõeldes sellele, kuidas toimis/toimib traditsiooniline meedia: ajakirjanik/uudiste toimetus käib kohal ja   koostab uudise, mida edastatakse televisioonis, raadios ja ajalehes. Uudis igal pool sama nägu, kohati ka üks-ühele sama sisuga. Soovin ilma teada: käivitan õigel ajal raadio või teleri või avan ajalehe tagakülje ja seal on soovitud info olemas, ilma suuremate variatsioonideta. Mida teen praegu ilmaennustuse uurimiseks: avan Poola ilmateenistuse lehe, avan Eesti ilmateenistuse lehe ja veel paar ilmakaarti ning proovin saadud infost mingi mõistliku

Teise nädala postitus - Interneti kujunemislugu MVP ehk mis välja praagiti Üks tava, mille internet välja suretas, oli kirjasõpradega suhtlemine füüsiliste kirjade teel (kas siis välisriigis või Eesti piires). Mäletan, et kunagi ilmus selline lasteajakiri nagu „Täheke“ (1) ja seal avaldati väikeses rubriigis kirjasõprade soove. Minu pinginaabri soov avaldati „Tähekeses“ ja sealtkaudu sain nii mina kui ka paljud meie sõbrad endale Eestist kirjasõbrad. Nädalaid oli pinginaabri postkast kirjadest tulvil - kirjade hulk, mis saabus, oli hämmastav ning kuna pinginaaber ise kõikidele vastata ei jõudnud, siis jagas ta suure osa neist laiali. Ei mäleta, et täiskasvanute seas kirjasõprade teema levinud oleks, kuid laste ja noorte seas oli see minu lapsepõlves popp. Kirjutati ja joonistati täiesti igapäevateemadel, koolist, sõpradest, vanematest ja muust elust-olust, vahel saadeti kirjas sees ägedamaid kommipabereid ja kleepse ning muud sarnast mis ümbrikusse mahtus. Üheksakümnendate aastate