Virginia Shea - tea, kus sa oled (tunne konteksti)

Viienda nädala postitus - Tarzan suurlinnas

Konteksti tundmise teemal tulevad kõige ehedamalt meelde juhtumid, kus olen suhelnud Hiina või Jaapani päritolu inimestega. Ilmselt on kultuuriline erinevus piisavalt suur ja saan oma kogemuste põhjal tuua paar päris värvikat näidet.

Proloog

Keskkooli ajal (kui e-mailindus hakkas Eestis hoogustuma) olin mitu aastat kirjasõber (e-maili teel) ühe Jaapani noormehega. Kirjutasime elust-olust ja maailmast üldse ning e-mailide põhjal ma meie kultuuriruumide erinevusi väga ei adunud. Tagantjärgi mõtlen, et ehk ta lihtsalt oli kõigi minu väidetega viisakalt nõus 😊. Põnevaks läks siis, kui ta millalgi kirjutas, et satub Euroopasse ja soovib külla tulla. Elasin siis vanematekodus ja koos vanematega “valmistasime” kodu ette: koristasime ja vaatasime, et oleks miskit head-paremat süüa. Kui kirjasõber saabus, tegime väikese Ziguli-tuuri mööda Eestit ja elasime nädalavahetuse minu pere suvilas koos paari sõbraga, kes samuti soovisid ühineda. Tegevuste planeerimisel hakkasid esimesed erinevused silma: nimelt mis iganes tegevusi me ei pakkunud, siis arvamusküsitluses oli Jaapani noormees alati kõigega nõus ega presenteerinud kordagi oma arvamust selliselt, et tema arvamuse järgi oleks olnud võimalik midagi otsustada. Lõpuks läkski nii, et me tegime, mis meile tundus äge ja eeldasime, et see võiks ka külalisele sobida.

Mu sõbrad olid/ja on siiani väga vinged tüübid, kellega tegevuste ideedest puudu ei tulnud. Üks mälestus meie tuurist on selline, kus me juba mitmendat tundi kuskil rannas entusiastlikult suuremat sorti liivalossi ehitame ja jaapani külaline kannatlikult kaugemal istudes ootab ja samas väidab, et tal on väga põnev meid vaadata. Edaspidised sündmused kinnitasid mu kahtlusi veelgi: selle inimese suust mingit suunatud arvamust või isegi eitust ei olnud võimalik välja pigistada. Tänu eelnevalt kirjeldatud nädalavahetusele uurisin idamaiseid kultuure ja kombeid veidi lähemalt ja sain teada, et kohati loetaksegi eitust ning arvamuse avaldamist äärmiselt ebaviisakaks.

Lugu, millest tegelikult pajatada tahan, toimus palju aastaid hiljem. Töötasin firmas, kuhu võeti Hiina juurtega raamatupidaja. Suhteliselt lühikese aja jooksul hakkasin märkama siin-seal kurtmisi erinevate raamatupidamise probleemide osas. Kuna raamatupidaja ise asus välismaal, siis suhtlus toimus meili või Skype kaudu. Sattusin ka ise temaga mõnedel teemadel asju ajama ja meie Skype vestlused olid umbes järgnevad:

mina: “Tere, kas sul on olnud aega teha x protseduuri ja koostada raport y tüüpi maksete kohta? Minu andmetel paluti seda juba eelmisel nädalal.”

Tema: Kas sa tead kui raske on neid andmeid kokku saada? Seal on probleem A, B ja C ja praegu olnud kohutavalt kiire periood.”

Mina: “Kas ma saan õieti aru et sa ei ole kõnealust raportit teinud?”

 Tema: “Ma tahtsin sulle täpsemalt rääkida probleemist B ja C, seal on…” Ja nii edasi, iga minu täpsustav küsimus, mis eeldas lühikest ei/jaa tüüpi vastust, sai pika ja mittemidagiütleva vastuse. E-kirjadega oli tihti nii, et ebamugavama sisuga kirjad jäid tihti üldse ilma vastuseta või siis tuli selline vastus, mis reaalselt mingit infot ei sisaldanud. Rääkisin ka kolleegidega, kes sarnaselt minuga kurtsid, et ei ole võimelised saama konkreetseid vastuseid. Laskumata detailidesse loo lõpu osas, pean siiski mainima, et minu eelnev kogemus Jaapani kirjasõbraga oli mind tublisti harinud ning suutsin enda jaoks raamatupidajalt saadud info konteksti panna. Raamatupidaja ei olnud võimeline oma teadmiste baasil soovitud raportit kokku panema (selgus, et tal nappis erialateadmisi), kuid tema kultuuriruumis oli abi küsimine tööl ilmselt väljaspool igasuguseid variante ja seega ta lihtsalt andis viisakaid, kuid üsna segadusse ajavaid vastuseid. Võib-olla inimesega reaalselt kohtudes oleks probleem palju varem välja tulnud, kuid kirja teel ja kultuurilist konteksti tundmata ajas see põhjamaiseid inimesi pigem segadusse ja tekitas tunde, et küsimust ei sõnastatud piisavalt selgelt.