Tavad ja kombed enne interneti aega ning internetiaja järgi
Teise nädala postitus - Interneti kujunemislugu
MVP ehk mis välja praagiti
Üks tava, mille internet välja suretas, oli
kirjasõpradega suhtlemine füüsiliste kirjade teel (kas siis välisriigis või
Eesti piires). Mäletan, et kunagi ilmus selline lasteajakiri nagu „Täheke“ (1) ja
seal avaldati väikeses rubriigis kirjasõprade soove. Minu pinginaabri soov
avaldati „Tähekeses“ ja sealtkaudu sain nii mina kui ka paljud meie sõbrad endale Eestist kirjasõbrad. Nädalaid oli pinginaabri postkast kirjadest tulvil - kirjade hulk,
mis saabus, oli hämmastav ning kuna pinginaaber ise kõikidele vastata ei jõudnud,
siis jagas ta suure osa neist laiali. Ei mäleta, et täiskasvanute seas
kirjasõprade teema levinud oleks, kuid laste ja noorte seas oli see minu lapsepõlves
popp. Kirjutati ja joonistati täiesti igapäevateemadel, koolist, sõpradest,
vanematest ja muust elust-olust, vahel saadeti kirjas sees ägedamaid
kommipabereid ja kleepse ning muud sarnast mis ümbrikusse mahtus.
Üheksakümnendate aastate lõpus toimusid paljudes koolides (nii ka minu koolis Tartu Tamme Gümnaasiumis) juba arvutitunnid ning seal said kõik õpilased
endale ka elektronposti aadressid. Kirjasõprade pidamine kolis e-posti pärusmaale
ja hakati rohkem kirjutama välismaalastega, eriti soomlastega. Jututubade
populaarsus ja hiljem ka kiirsuhtluse hoogustumine uinutas kirjasõpradega
suhtluse ilmselt seetõttu, et kiirsuhtlus on palju vahetum ning nõuab vähem pingutust
(vormistamine, struktureerimine, kirja stiil). Kiirsuhtluses ei pööratud nii
palju tähelepanu sellele, kuidas midagi öeldi, vaid pigem mõttele mida taheti
öelda.
MAJ ehk mis alles jäi
Õnneks või kahjuks ei ole seni veel õpitud
läbi interneti asju ja inimesi transportima, ehk siis autod, lennukid,
mootorrattad, jalgrattad ja ühistransport on oma olemuselt jäänud interneti-eelse ajaga sarnaseks. Disain ning lisafunktsioonid on küll muutunud ja
kaasajastunud, kuid sõit suvilasse või matkamine pole kadunud ega suurel määral
kontseptsiooni vahetanud. Minu lapsepõlves oli jalgrattasõit oluline vabadus,
sel ajal ei olnud veel väga palju autosid ja kihutasime sõpradega üsna
segamatult mööda Tartu aedlinnaosade tänavaid ringi. Olen aru saanud, et tänapäeva
noorte hulgas jalgratas enam nii populaarne ei ole, kuid õnneks siiski pole ka
päris välja praagitud. Autode rohkuse tõttu on noorematel sõitmine piiratud kõnniteede- jalgrattateede ning väiksemate külavaheteedega. Noorukitel on lisaks jalgrattasõidule ka juba auto- ning mootorrattasõit valikus - kui vanemad vähegi lubavad, hakatakse sõitu harjutama ja tehakse ka load.
Viimastel aastatel on meie linnapilti ilmunud renditavad elektritõukerattad, mis ilmselt jalgratastele konkurentsi pakuvad. Olen vahel mõelnud,
kas need on pigem punktist A punkti B jõudmiseks, või siis esineb ka „lähme
tõuksidega sõitma“ tegevusi. Minu tutvusringkonnas on olnud mõni üksik, kes
endale tõukeratta soetanud ja mul endal kogemus tõukeratastega seni puudub –
olen ilmselt oma loomult rohkem jalgrattainimene – seega ei oska tõukerataste
sotsiaalkultuuriliste mõjude kestvuse osas hetkel väga midagi arvata. Seni nad jalgrattast jagu saanud ei ole, pigem konkureerivad erinevad tõukeratasete teenuspakkujad omavahel (2).
Kommentaarid
Postita kommentaar