Tavad ja kombed enne interneti aega ning internetiaja järgi

Teise nädala postitus - Interneti kujunemislugu

MVP ehk mis välja praagiti

Üks tava, mille internet välja suretas, oli kirjasõpradega suhtlemine füüsiliste kirjade teel (kas siis välisriigis või Eesti piires). Mäletan, et kunagi ilmus selline lasteajakiri nagu „Täheke“ (1) ja seal avaldati väikeses rubriigis kirjasõprade soove. Minu pinginaabri soov avaldati „Tähekeses“ ja sealtkaudu sain nii mina kui ka paljud meie sõbrad endale Eestist kirjasõbrad. Nädalaid oli pinginaabri postkast kirjadest tulvil - kirjade hulk, mis saabus, oli hämmastav ning kuna pinginaaber ise kõikidele vastata ei jõudnud, siis jagas ta suure osa neist laiali. Ei mäleta, et täiskasvanute seas kirjasõprade teema levinud oleks, kuid laste ja noorte seas oli see minu lapsepõlves popp. Kirjutati ja joonistati täiesti igapäevateemadel, koolist, sõpradest, vanematest ja muust elust-olust, vahel saadeti kirjas sees ägedamaid kommipabereid ja kleepse ning muud sarnast mis ümbrikusse mahtus.

Üheksakümnendate aastate lõpus toimusid paljudes koolides (nii ka minu koolis Tartu Tamme Gümnaasiumis) juba arvutitunnid ning seal said kõik õpilased endale ka elektronposti aadressid. Kirjasõprade pidamine kolis e-posti pärusmaale ja hakati rohkem kirjutama välismaalastega, eriti soomlastega. Jututubade populaarsus ja hiljem ka kiirsuhtluse hoogustumine uinutas kirjasõpradega suhtluse ilmselt seetõttu, et kiirsuhtlus on palju vahetum ning nõuab vähem pingutust (vormistamine, struktureerimine, kirja stiil). Kiirsuhtluses ei pööratud nii palju tähelepanu sellele, kuidas midagi öeldi, vaid pigem mõttele mida taheti öelda. 

MAJ ehk mis alles jäi

Õnneks või kahjuks ei ole seni veel õpitud läbi interneti asju ja inimesi transportima, ehk siis autod, lennukid, mootorrattad, jalgrattad ja ühistransport on oma olemuselt jäänud interneti-eelse ajaga sarnaseks. Disain ning lisafunktsioonid on küll muutunud ja kaasajastunud, kuid sõit suvilasse või matkamine pole kadunud ega suurel määral kontseptsiooni vahetanud. Minu lapsepõlves oli jalgrattasõit oluline vabadus, sel ajal ei olnud veel väga palju autosid ja kihutasime sõpradega üsna segamatult mööda Tartu aedlinnaosade tänavaid ringi. Olen aru saanud, et tänapäeva noorte hulgas jalgratas enam nii populaarne ei ole, kuid õnneks siiski pole ka päris välja praagitud. Autode rohkuse tõttu on noorematel sõitmine piiratud kõnniteede- jalgrattateede ning väiksemate külavaheteedega. Noorukitel on lisaks jalgrattasõidule ka juba auto- ning mootorrattasõit valikus - kui vanemad vähegi lubavad, hakatakse sõitu harjutama ja tehakse ka load.

Viimastel aastatel on meie linnapilti ilmunud renditavad elektritõukerattad, mis ilmselt jalgratastele konkurentsi pakuvad. Olen vahel mõelnud, kas need on pigem punktist A punkti B jõudmiseks, või siis esineb ka „lähme tõuksidega sõitma“ tegevusi. Minu tutvusringkonnas on olnud mõni üksik, kes endale tõukeratta soetanud ja mul endal kogemus tõukeratastega seni puudub – olen ilmselt oma loomult rohkem jalgrattainimene – seega ei oska tõukerataste sotsiaalkultuuriliste mõjude kestvuse osas hetkel väga midagi arvata. Seni nad jalgrattast jagu saanud ei ole, pigem konkureerivad erinevad tõukeratasete teenuspakkujad omavahel (2). 

1. https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika?id=1551

2. https://digi.geenius.ee/blogi/tuleviku-linn/elektritoukerattad-lihtsalt-manguasjad-voi-tuleviku-linna-peamised-transpordivahendid/

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tindipritsimisest ja kuhu see viis

Laena IT-juhti, Vanemuine (või vähemalt pajata temast)